Pensionid

Kuni 2010. aasta riigieelarve pole kinnitatud, ei vaibu ka arutelud pensionide vähendamise teemal. Ja tõenäoliselt pole ka see veel viimane laul diskol ning tants ja trall kestavad ikka edasi.

Ainus, kes järjepidevalt kinnitab, et valitsus pensionide kallale ei lähe, on vabariigi esioptimist, peaminister Andrus Ansip. Samas on ka Reformierakonnas teisitimõtlejaid. Kas Ansipile on tekkinud parteisisene opositsioon?

Reformierakonna juhatuse liige, endine majandusminister Meelis Atonen avaldas sel nädalal arvamust antud teemal. Ta leiab, et valitsuse kinnihoidmine seisukohast, et pensionid ei vähene, on ohtlik viga. „Pensionimaksete jätkamine praegusel tasemel on võimalik vaid siis, kui need oleks kaetud ka sotsiaalmaksu laekumistega senisel tasemel.“ ütles Atonen.

Tegelikult ei ole pensionide maksmiseks juba aastaid piisanud sotsiaalmaksust, vaid riik on lisanud selleks raha mujalt eelarvetuludest. Riigi kulud pensionide maksmisele ulatuvad tänavu 19,4 miljardi kroonini ja moodustavad (peale teist lisaeelarvet) üle veerandi riigieelarvest.

Eelmisel aastal kulus pensionidele 17,7 miljardit krooni ehk 21,8 protsenti eelarvest. Veel aastal 2005 maksti pensionidena 10,4 miljardit. Seega on sel aastal pensionideks ette nähtud pea kaks korda rohkem raha kui nelja aasta eest! Järgnevatel aastatel kulus 12,2 ja 14,4 miljardit, kusjuures see moodustas umbes 20 protsenti riigieelarvest.

Kuigi pensionide osakaal eelarvest on ebaproportsionaalselt suur, on pensionid ise üpriski väikesed. Poliitikauuringute keskuse Praxis andmeil on meil pensionid igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi väga tagasihoidlikud. Keskmine pension on 4723 krooni. Keskmisele brutopalgale jääb see umbes kaks korda alla. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega- kokku ligi 380 000 pensioni saajat.

27. augustil avaldab rahandusministeerium uue majandusprognoosi selle aasta lõpuks ja järgmiseks aastaks. Konkreetseid ettepanekuid saab teha peale seda. Praeguseks on kõlanud küll optimistlikke avaldusi, et majanduskriisi põhi on käes ja edaspidi läheb kõik jälle mäest üles. Ent sellele ei tasu loota. Liiatigi jõuab maailmas toimuv Eestisse nihkega.

Seega tuleb valmis olla ka väga negatiivseks prognoosiks, mis võib tähendada ka seda, et pensione vähendatakse. Nagu ütles kaitseminister Jaak Aaviksoo: „Kui me sotsiaalkulusid ei kärbi, siis tuleb kõigilt teistelt kärpida 45% ehk vähendada juba kärbitud eelarveid ligi kaks korda. See ei ole lihtsalt võimalik!“

Tegelikult on see võimalik küll. Võime ju jätkata politseinike-päästjate jt. palkade kärpimist, kultuuriüritusi mitte rahastada jne. Või mis? Ma saan aru küll, et pensionid ei ole kõrged, aga kokku moodustavad nad eelarvest liialt suure osa. Seega on masu jätkumisel paratamatus, et pensione tuleb kärpida. Samas, kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust, mitte muuta baasosa. Samuti võiks säilitada rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.

Ent enne kui pensione langetada, tuleks vähendada riigikogulaste ja riigiettevõtete juhtide palkasid ning kaotada eripensionid. On väiklane väita, et seadus ei luba seda. Teie, armsad riigikogulased saate ju seaduseid muuta. Samamoodi ei tasu eripensionide puhul rääkida õigustatud ootusest. 1. juulist ei aita riik enam õppelaenu tasuda (v.a mõned erijuhud). Kas neil, kes võtsid aastate eest laenu teadmisega, et riigitööle asudes ei pea nad seda täies ulatuses ise tagasi maksma, ei olnud õigustatud ootust?

Solidaarsusest saab rääkida alles siis, kui kõik- ma toonitan, kõik, kaasa arvatud riigikogulased- annavad osa oma palgast, et eelarve seisu parandada.

Oravad

Reformierakonna toetus on kukkunud viimase kolme aasta madalaimale tasemele. Kui veel märtsis toetas oravateparteid 33%, siis juulis vaid 21% Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse tellitud Emori küsitluse vastajatest. Kokku küsitleti 813 valimisealist kodanikku üle Eesti. Emori esitatud andmed põhinevad neil vastajail, kel on poliitiline eelistus olemas.

Kevadel populaarseima erakonna tiitli pälvinud Keskerakond jätkab samal kursil- neid eelistas juulis 31% vastanuist. Kolmekümne protsendi ümber on nende toetus püsinud terve käesoleva aasta vältel. Võib prognoosida, et lähiajal see protsent oluliselt ei kahane.

Kui sotsiaaldemokraatide ja roheliste toetajate hulk on pea terve aasta jooksul üsna stabiilne püsinud- vastavalt 14 ja 8 protsenti küsitletuist juulis-, siis Rahvaliit on taas tõusuteel. Tõsi, ühe kuu põhjal ei saa ega tohigi mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ent tõsiasi on, et Rahvaliidu toetus pole kuid nii kõrge olnud kui juulis- 5%.

Jah, ka viis protsenti pole teab mis suur populaarsuse näitaja, kuid võrreldes eelmiste kuudega, mil protsent kõikus kahe ja kolme vahel, on edasiminekut siiski märgata. Kui praegu toimuksid Riigikogu valimised, siis ületaks Rahvaliit napilt valimiskünnise.

Olen üsna kindel, et kõige enam muretsevad eelseisvate kohalike omavalitsuste valimiste pärast just rahvaliitlased. Nad on seni tuntud oma laia haarde poolest- nende esindajad on omavalitsustes üle kogu Eesti. Samas „suutsid“ nad Euroopa Parlamendi valimistel koguda vähem hääli, kui nende hingekirjas liikmeid on... Kui nad sügisestel valimistel ka edu ei saavuta, siis on ülimalt tõenäoline, et see erakond lakkab eksisteerimast. Üks võimalus on kellegagi liituda, kuid pigem valivad poliitikahuvilised liikmed endale iseseisvalt uue erakonna, mille ridades end teostada. Mingil määral on see protsess juba alanudki.

Erinevalt oma valitsuspartnerist on Isamaa ja Res Publica Liit endale poolehoidjaid juurde saanud. Juulis toetas neid 19% vastanutest. Samas- juunis 14% ja jaanuaris 12%. IRL on suutnud end negatiivsetest otsustest distantseerida ja vastandab end samal ajal Reformierakonnale, mistõttu võib arvata, et just oravate pooldajate hääli on IRL juurde saanud. Kindlasti on suur mõju olnud ka IRL-i esimehe Mart Laari tegevusel, kes valitsuskabinetti mitte kuuluvana on saanud välja pakkuda ideid, mis ministri ettepanekuna võiksid koalitsioonis pingeid tekitada.

Tulles tagasi peaministripartei juurde, siis säärane üha kahanev toetajate hulk võib peaminister Andrus Ansipile saatuslikuks saada. Kindlasti on erakonnasiseselt juba praegugi arutatud teemal: „Kas poleks mitte aeg juht välja vahetada?“ Kohati tundub, et Ansipi tegutsebki ajendatuna soovist võimalikult kaua peaminister olla. Samas on selge, et tema väljaütlemised on rahva hulgas igasuguse usalduse kaotanud.

Reformierakonda võivad kõige tõenäolisemalt lõhestada ebaõnnestunud sügisesed valimised ning karile jooksvad eelarvekõnelused. Kuid see on kõik puhas spekulatsioon. Tegelikult näitab ainult aeg, kuidas asjad edasi arenevad- kas tegemist on väikese möönaperioodiga või on oravad tõesti parteimaastiku kolmandaks numbriks langemas.