Eduard Bornhöhe 1890. aastal ilmunud ajalooline romaan „Villu võitlused“ räägib Jüriöö ülestõusust, mis algas jüriööl (23. aprillil) 1343. Raamatu süžee on järgmine: talupojad püüavad tungida Viljandi lossi, peites end viljakottides. Kuid plaan nurjub ja nad tapetakse. Nende juht Villu sureb lossi keldris vangina.
Umbes sarnase faabula võib üle kanda ka Rahvaliidule. Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse poolt tellitud Emori üle-eestilisest küsitlusest selgub, et novembris toetas Rahvaliitu 2% ligi 800st vastanust. Üsna nadi tulemus parlamendierakonna jaoks. Aga samas tõele au andes ei ole see ju mingi üllatus. Hääbumistendents on juba pikalt kestnud.
2003. aasta Riigikogu valimistel lõid rahvaliitlased parlamendi ukse jalaga lahti, kogudes 64463 häält, mis andis 13 mandaati. Etteruttavalt võib öelda, et see jäigi nende tipphetkeks. Tulemus tagas neile koha valitsuses koos Res Publica ja Reformierakonnaga. Hiljem tuli respublikaanide asemel Keskerakond. Aga Rahvaliit oli kogu valimistevahelise aja võimul. Iseenesest pidanuks see tähendama head lähteasendit 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Kuid koguti pea poole vähem hääli kui aastal nelja aasta eest- 39215. Sellega hõivati 6 tooli parlamendisaalis.
Rahvaliidu loosung valimistel- „Vali võrdsete võimaluste Eesti!“- oli otsekui rahva mõnitamine. Samal ajal kui erakond taotles kõigile võrdseid võimalusi, oli Rahvaliidu esimees kodanike ebavõrdse kohtlemise ja semukapitalismi musternäidis. Jutt käib loomulikult maadevahetusest. Villu Reiljan teatas peale valimisi oma tagasiastumisest partei esimehe kohalt. Kas tõesti oldi nii sinisilmsed ja loodeti, et see päästab erakonna? Ehk oleks päästnudki, kui etteotsa oleks valitud uued näod. Aga kus sa sellega! Ikka see sama seltskond, kes vankri sohu vedas.
Käesoleva aasta juunis jõudis Rahvaliit „uuele tasemele“. Europarlamendi valimistel koguti vähem hääli, kui erakonnal liikmeid on! Seega- erakonnal puuduvad mitteliikmetest valijad ning isegi kõik liikmed ei usalda oma kandidaate. Pole midagi imestada, et mitmed rahvaliitlased hoopis valimisliitude sildi all sügisel kohalikku volikokku kandideerisid. Hiiumaal oli selliseid inimesi 3.
Üpris naljakas on Rahvaliidu programmist lugeda nende esimest põhiväärtust. See sõnastab nende nägemuse ideaalsest riigist: „Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud ja aus riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostus- ja poliitilise kaasatuse võimaluse.“ Kahjuks on erakonna juhid risti vastupidi tegutsenud...
Praegune tulevikuperspektiiv on üsna tumedates toonides. Endistele kolhoosiesimeestele omase kangusega vilistati Sotsiaaldemokraatide ning Keskerakonna ühinemisettepanekud maha. Erakonnasisene ebademokraatlik valitsemine välistab uute (ja soovimatute) inimeste esilekerkimise. Selge sõnumi puudumine ning ebaratsionaalne käitumine jätab Rahvaliidu 2011. aasta Riigikogu valimistel üsna tõenäoliselt Parlamendi ukse taha.
Küsimus on ainult selles, mida teevad erakonna tavaliikmed. Kas valitakse uus partei, mille lipu all võitlust jätkata? Samas on see raske samm- astuda täiesti tundmatusse keskkonda. Taandutakse üldse poliitikast? Paljude jaoks olekski tegelikult viimane aeg pensionile minna. Või võideldakse üheskoos lõpuni? Sel juhul võibki raamatu „Villu võitlused“ sisu reaalsuseks saada- liikmed (talupojad) surevad poliitiliselt ning nende juht Villu kooleb vangikongis (maadevahetuse kohtuasi on veel pooleli...).
